Avaleht Päevaraamat Möuramised Metsatöll Laulusõnad Pildid Video Sõbrad Külalisteraamat Toetajad Kontakt
Iivakivi Tagasi
2008/10221 Saviplaat /Nailboard Records.
     

1. IIVAKIVI
2. MEREHUNT
3. HETK ENNE LAHINGUT
4. SÕJASARV
5. VEELIND
6. ISA SÜDA
7. METSAVIHA 3
8. RAUAST SÕNAD
9. VA LENDVA
10. ÄIKESEPOEG
 

Iivakivi

 
IIVAKIVI

Põuaike matab maada
raiub, raadab tanumada
surgib süted sängidesse
turgib tuha tubadesse
sõsaraile süledesse
neidudele niuetesse
aja indu üskadesse
turgutusta tõivetisse!

Iivakivi
hoia hõimu hukatusest
kaitse kaimu
iivakivi, iivakivi aita!

Kuivetavad kiigekaared
kolletavad kätkilauad
tohletab taretagune
ohkab amme hellakene
nutab neidu noorukene
mure murrab mehepoega
tõivetit, tõivetit neidudele, neidudele!

Verekutse vaotab võimu
vaimuvalla vaskset väge
hõbevalge helgatusi
andekivi annetusi
joodab jaksu jalgadesse
silmadesse, südamesse
tõlve tulda undrukusse
puhu üska elu sisse!

Üles

MEREHUNT

Raudahalli metsakoera
külmi kihvu kraapind hallas
merehunti püüda murdnud
ulgumarus tulevallad

Viilav-rajul tuuleiilil
räsiv-rebiv, soolaparkund
nägu kalgis tormivees
merehunt, va armiv hall

Hunt, merehunt
armid on parkunud marude soolas

Hunt, merehunt
hallides silmades üksildus vaid
Hunt, merehunt
igatsus merele kihuvalt koormas
Hunt, merehunt
ja meeled täis piigade murtud südameid.

Marud lainelaukad rohmind
meritõves tõirahärga
laevapõhjal peksnud vahtu
surmavarju leegipärga

Hingesopist leidnud haavad
rebind lahti, külvand soola
rõskest rännust tüdimusel
raja otsind kodusooja

Maruhüüe kaigub taamalt
hellaks kisub mehe meeled
kopsu soolaõhku kimub
sätib sammud taas kord teele.

Üles

HETK ENNE LAHINGUT

Ilm ja maa on ootamas
taevas kõrgub üle võitlejate mõõkade
kus on elu ja kus on surm
veel eile uinus see soine tagametsa nurm

Hetk enne lahingut ja mäsu
meenutades kodu, hiieaset, rahutuuli
sepa töö ja higi tasutud saab lahingus
ei ükski mees ei anna alla, endast andes kõik

Leekivad pilved neelavad mõraseid puid
rebenend aeg astub väljaspool teid
viiv häguvas öös otsatu endena näib
silmad ei näe, ringi kõik sisimas käib

Sammukaja katab vihm tallut teel
vaibunud varjude ihk
tolmund elu, tuhmund surm
mõõga särast vaid hõõgumas laotuse serv

Veri välja
Koera kärva
Liha lämbu
Kuri kärbu

Ilm ja maa on ootamas
taevas kõrgub üle võitlejate mõõkade
kus on elu ja kus on surm
veel eile uinus see öine tagametsa nurm

Hetk pärast lahingut ja mäsu
meenutamas kodu, hiieaset, rahutuuli

Üles

SÕJASARV

Jookske soed, jõudke
saage sarviku järele
tooge ne sarve tagasi
ma vii sarve sepa kätte
sepakene, sellikene
sepäpoja, poole selli
valavad mul vaskilutu
sõjasarve mehise

Kiskuge kukilt sarvikul sarve
sarve mil mõõt on kõlada kaugel
et saaks viia se sarve sepal.
Sepakesed sellikesed
sepäpojad pooled sellid
valage meil vasksed sarved
sõjasarved hüüdma karged

Mis teha kui kuulnud on kõrv
kaugusest seletand silm
vägi ligineb kui tõrv
ja kõigile kibeneb ilm.
Saadame soed, sütetud silmil
saadame sarvikul järele
hallidest haavikuist habage
koobastes kolades krabage

Tulge pojad kõigist kandist
hüüdmas kui on sõja sarve
sõjasarve sepamehelt
väe ühte kutsuja

Tarretage tuuled tummaks
kummutage kimbatused
läkitage läigatusi
tarmu tulva tegudesse.
Sellega ma kokku kutsun
pojad kõigist küladest
kui on saabnud vaenuvägi
seismä oma kodu eest.

Üles

VEELIND

Oh sina hani halli lindu
oh minu venda vesilindu
hakka halli ilma pääle
hakka päevaks pääle ilma

Tule maa, tule elle-ee
tule tuhast, tule elle-ee
tõuse veest, tõuse kõrgele
kasva kindlaks, kasva elle-ee

Anna elu, anna rauale
anna elu, anna kivile
kanna rammu, kanna hõimule
kanna maale kuhu sünnime

Anna elu, anna üsasse
anna elu, anna idule
kanna rammu, kanna künnile
anna sammu kuhu läheme

Anna elul, anna elu mõõt
säsi sisul, mis on lõõmav tee
võta mullaks kuhu vaibume
kirgvel kõnnul toonelateel

Üles

ISA SÜDA

Isa süda, rauast süda raske
hoovas sõnu kaljumüüri summa
mis raadasid-raiusid lainehordidena
need leidnud kodu hinge tule kumas

Vihas, tormis, ühisjõus
rammu tuultest kogus

Ei saanud teda hõbe, ei saanud teda kuld
süda vaid teenis terast ja tuld
hääl kui laante kaikuv müha
isal oli raske rauast süda

Ta salameeltes sõnas rammu vaba hinge
tõukas ülbed ja reetis arad meis
valades verd, unustas valu, silmad sulges
vandus südamest, raskest painest tardus


Meil on omad kangelased
nende jõud on meite hinges

Aastad läksid, armastus südamest kadus
hing laanena kaikus kui otsatu müha
tuleme kokku, laulame ridasid vanu
isal raske, raske rauast süda

Tõuske me vennad, tõuske õeksed
hoidke seda oma hinges

Üles

METSAVIHA 3

Hülgejääde külm sa pure
katkusoerdit taga kiusa
jalutut surma peleta
kärbata koolnuks kolletav

Lendva säde ei anna armu
kullisilmana kaetab külad
kirruta koller mädama tammikus
hoia enese eemal ohust

Et sind hauavaikusse katk ei vaoks
ikaldus küljest ei närbataks näppe
hoia et liha ei lahvataks lõppe
kihuta katk tühjuse valda

Trooni tõbe ta tõredas tujus
tal mõõda siunajat surma
määnduvaid muhke marruta mässu
katku katkule karrata külge

Soendile suhu sünnita maitse
hundile kurku kupata liha
lehkava koolja kes kiskunud paiste
uputa kolletand metsa see viha

Lõõmavad leegid need kargavad kõrri
las purevad verise köha ja roe
sorane neelab kui kuukülma sirmi
mädase liha mis tõvest veel soe

Katkusoerdit taga kiusa
jalutut surma peleta

Üles

RAUAST SÕNAD

Rauast sõnad on aegade hääl
mis on kandunud meistrite huulilt
sõnatult rähast vormitud rauda
vasara tammivas kumus

Hääletult lausutud sõnade väel
teadjamehe ja targema hingest
ramm on mõõtmatu
kõrvale pannes tal juurtetu tusk

Rauast sõnadel sepistet mõõgal
on sees minu sisima sügavaim mõõt
ja nii rauda kibestud tulitav vahk

Lasta sirguda rauasõnade maal
sama kaua kui maahinges sürreldes
kõland mõõtmatuid igastuid on
rauast sõnade rüsajas kõma

Reedetud tõotuseid
ei vääri väestatud tera
ja maa mis meid sünnitand
ei kanna valet austusega

Kui sina tuled tule-elle
kui sina tuled tule-elle
tule meite kõrva-elle

Üles

VA LENDVA

Vimmavinest välja vaakund
tummast tusast tulnud, taakund
nõianooleks siugu sirgund
rabatiseks roojast virgund

Mis vihast viskund
kui lennul on rammu
kes kihust kiskund
valu väega väestet sammu
Mis raevust ärgand
kui saabub turm
kes vaevast tärgand
koormaks kasvab neatud urm

Lendajana leina laotand
koormajana hinge kaotand
kurjusena kraesse kippund
lurjusena luusse rippund

Tuulde tõusta rapja tahtnud
sõltumata soovist lahkund
puusse, mulda, kivirünka
suunata vaid võim on sünka

Üles

ÄIKESEPOEG

Kui ikkeaeg murran läbi ma sajust
kõuevihm viskleb kui madu
Olen äikesepoeg, sündinud rajust
tormituules mu kodu

Tulega ühendan taeva ja maa
ning kivisse sulatan märgi
mis põletab silmad kui vaatama jääd
ja söestunuks leegitab särgi

Piksesse punutu ärgatab end
ja kannatust katkestab pinge
Rajuga lahvatab tormide vend
kes kangem veel lihalt ja hingelt

Ja raksatab kärgatus hinges
mis kogund end kaua ja täis saand me mõõt
Tuua vabadus koju, lüüa ike mis rõhunud meid
Tõsta äikesemõõk

Tulega ühendan taeva ja maa

Olen äikesepoeg, sündinud rajust
tormituultes mu kodu
isaks on kõu, emaks maarahva hing
neilt pärisin meeled, pärisin jõu

Olen vallutussoend
hellus hingest on unun’d
Kui tulnud on tund
taevast pritsimas valusat tuld

Olen vabadusvalvur
pikset pilluvad mõemad käed
Pole hetki kus kahtlen
oma rahvaga siis ühendan väed

Kui ikkeaeg, ei pikne halastust talu
Raiub äikesemõõk
kuni rahvas unustab valu

Üles