Avaleht Päevaraamat Möuramised Metsatöll Laulusõnad Pildid Video Sõbrad Külalisteraamat Toetajad Kontakt
Vana jutuvestja laulud Tagasi
2016/10229 Universal Music
     

1. Veelind
2. Vimm
3. Küü
4. Must hunt
5. Kivine maa
6. Kahjakaldad
7. Terast mis hangund me hinge
8. Vaid vaprust
9. Vana jutuvestja laul
10. Vägi ja võim
11. Rauast sõnad
12. Meri ja maa
13. Saaremaa vägimees
14. Kuni pole kodus, olen kaugel teel
15. See on see maa
16. Lahinguväljal näeme, raisk!
 

Vana jutuvestja laulud

 
Veelind

Oh sina hani halli lindu
oh minu venda vesilindu
hakka halli ilma pääle
hakka päevaks pääle ilma

Tule maa, tule elle-ee
tule tuhast, tule elle-ee
tõuse veest, tõuse kõrgele
kasva kindlaks, kasva elle-ee

Anna elu, anna rauale
anna elu, anna kivile
kanna rammu, kanna hõimule
kanna maale kuhu sünnime

Anna elu, anna üsasse
anna elu, anna idule
kanna rammu, kanna künnile
anna sammu kuhu läheme

Anna elul, anna elu mõõt
säsi sisul, mis on lõõmav tee
võta mullaks kuhu vaibume
kirgvel kõnnul toonelateel

Üles

Vimm

Arbu, mu raud,
arbu, mu raud:
vaob päev,
vaob päeva varju see vaen,
varju see vaen.

Ütle mul ei,
ütle mul ei:
surmasirp -
surmasirbi nüüd nürib roe,
nüüd nürib roe.

Sulatuld,
vaena, mu raud, rao haud,
kahm hingehaud.

Nurmekund,
vimm kogund tääl, rao raud,
kalk surmaraud.

Märgi, mu vaib,
märgi, mu vaib:
kaob lõõm,
kaob lõõmatõrde me vimm,
tõrde me vimm.

Ütle mul ei,
ütle mul ei.
Manamõõk -
manamõõga sööb sadu soe,
sööb sadu soe.

Surmaund.
Arbu mu raud, tao taud -
jälk vaenataud.

Ehatund,
loit lahvand tääl, kao naud,
võõrvara naud.

Kääga, mu kõõl,
kääga, mu kõõl.
Sõnun, raud,
sõnun rauda kui olen tääl,
kui olen tääl.

Ütle mul ei,
ütle mul ei:
surmasirp -
surmasirbi nüüd nürib roe,
nüüd nürib roe.

Vimm!
Küllalt verd valand hõim!
Vimm!
Kaua kannatam’, kõveras selg!?
Vimm!
Sääm’ sirgu end päeva koiduks.
Vimm!
Pea selgas ja käsi on rusikas.

Üles

Küü

Raba tumma turba
tarmu tundja
vadrakate vilu
vaikiv varju

Punaharja pärga
sinisoosiugu
tuletaiu tooja
loolindu

Küükivi kulda
arbuja adu
hõbehelme hoidja
silmasäädja

Küdikivi kandja
siusilma
laanelehe lapsi
madumeeli

Vii vette verda
kanna kalda kahja
soosilma jätku
rabavette rammu

Ale, aima aega
kodu, kuula kaimu
nurme, nõua niitu

Sookirja sinine
maakirja punane
kuukirja kullane
Küü

Üles

Must hunt

On ikka nälg,
äsja murdnud koon
on veremärg,
ja eha noor.

Nüüd jätkub jaht,
taas seirab verev silm,
suust nõrgub vaht
ja saaki haarab hirm.

On ikka nälg,
äsja murdnud koon
on veremärg,
ja öö on noor.

Taas leitud jälg,
kuid verenälg on taak,
ükskõik kui närb
või tummine on saak.

On ikka nälg,
äsja murdnud koon
on veremärg,
ja agu noor.

Kui pigihing
on tõrvast süda sees
ja täis saab ring
kui saaki aimab meel.
Lõppematu isu,
täitumatu kihu,
kui nõgine on süda siis must on hunt.

Üles

Kivine maa

Higist, verest, trotsist, valust
seisab tuultevallas talu.
Hambad ristis, huultes praod,
peremees põllule kraabib vaod.

Rassib kange mees,
siht vankumatu ees.
Jäsemeis tuksleb ramm
kuid kivide all maa kividest on.

Kivine maa - külm kange pind.
kivine maa - sees jäine hing.
Kivine maa - türm seinteta.
Ränkraske taak on kivine maa.

Kivine maa - kui neetud paik.
Kivine maa - surmsüngelt vait.
Kivine maa - töö otsata.
Kivide all on kividest maa.

Kivine maa - kui neetud paik.
Kivine maa - surmsüngelt vait.
Kivine maa - töö otsata.
Kivide all on kividest maa.

Raskel sammul järgneb samm,
tühm on pilk kuid toores ramm.
Rakkus käsi, rakkus jalg,
tolmust halliks tuhmunud palg.

Rassib kange mees,
siht vankumatu ees.
Jäsemeist lahkub ramm
sest kivide all maa kividest on.

Üles

Kahjakaldad

Lahvab verd - Kasvuks ja kanguseks,
Lahvab verd - Murrab nõrkasid nälg
Lahvab verd - Rammuks ja rikkuseks,
Võta vastu tsirk närunenärb

Lahvab verd - Kasvuks ja kanguseks,
Lahvab verd - Murrab tugevaid nälg
Lahvab verd - Rammuks ja rikkuseks,
Võta vastu me tugevaim härg

Lahvab verd - sõgehull silmitu soerd
Lahvab verd - Murrab viimasied nälg
Lahvab verd - võhl kui verine koer,
rüpp rinnatse vereveest märg

Lükka laande
tormivoog
maru, raju, äiksehood
äng kui hinge kinni poob
julmus kurjust juurde loob

Üles

Terast mis hangund me hinge

Hangusid me silmadesse,
hangusid me südamesse,
hangusid me hingedesse!

Ajasid meid roika otsa,
rebisid me liha lahti,
me veri tardus sinu peal!

Kurja hundi kuulutaja,
sõjasõna paisutaja,
haavatud ülluse võimustaja!

Kiskusid me rinna lahti,
tõrvakarva südame,
hangusid meil sisse seal!

Tõid meile viha!
Tõid meile verd!

Tõid meile vale tule,
ängistatud pimeduse,
vale nime, võõra vere!

Suurte tuule keerises
kajavad me teraskarjed
läbi ülluse ja piinade.

Ei sind loonud võluvägi,
ei sind loonud jumalad -
sind lõi lihtne sepamees.

Voolasime verest tühjaks,
kangesime lagendikel
sinu löödud haavadest.

Terast mis hangund me hinge!

Päästsid meie viha lahti,
lõppematu vihkamise,
hangusid me lihasse!

Raev mis kostub siiani,
tardumatu meie veri,
hangusid me kätesse!

Aga ükskord algab aega,
kus kõik pirrud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama!

Küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel õnne tooma,

Üles

Vaid vaprust

Jah, merevahust murdu sööb purjelaeva rind
Täis terashalli väge on iga mehe hing
Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea
ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing

Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor
siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar
Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann
ent kui tarvis, haarab tera iga rusik’, raevus ramm

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm

On meresoolast vettind’ minu tuulest paakund kuub
on tormilained räsind’, tüügashabe mõõtmas tuult

Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast
on igamehe mõtted kus meremehe kast –
üks peotäis mulda oma koduaia alt
vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm

Üles

Vana jutuvestja laul

Mustavad orgude sügavad süled,
tee viib, kus tundmata vald,
langeb ta nõkku ehk tõuseb ta üles,
üht teed läeb ränduri jalg.

Räägi, oh rännumees, kust sina tuled,
keegi siin täna ei kuula küll sind.

Kõrtsudes mehed ootavad rindel,
kõrv kuulab ränduri huult,
silmis on tühjus ent tahe on kindel,
suruvad kannule kuivava suu.

Täna su paberid, täna su suled
toopide tsurad ja kõrtsitoa ving.

Sain süüa,
sain lüüa,
laud lookas kui kõrtsmiku selg.

Vaid müüa
end püüa
kui kannab veel kaarikutelg.

Oota, laulu löön kui tee toob sinna.
Oota, koidikul on teele minna,
koidikul on teele minna taas.

Üles

Vägi ja võim

Aegu tuhat tagasi ohvrikivide aal
mets see oli üüratu ja valitses maad
ta kõiksus oli piiritu ja meie silmis tuli
ta võim, see oli võitmatu, ja kasvas vägi

Kõik olid meist kuulnud
kuid harva meid näind
Meist laule oli lauldud
va hall, see metsahõim

Meite käes on vägi ja võim

Sepp see tagus külas mõõka, rassis koiduni
tõstis tera taevasse, ja kandus vägi
Tagus tulist edasi ja jõud see aina keris
uhkelt sõnas, et ses voolab hundi veri

Teadsime, keda hoida
ja nemad hoidsid meid
Koos oli meis väge
Koos oli meil võim

Üles

Rauast sõnad

Rauast sõnad on aegade hääl
mis on kandunud meistrite huulilt
sõnatult rähast vormitud rauda
vasara tammivas kumus

Hääletult lausutud sõnade väel
teadjamehe ja targema hingest
ramm on mõõtmatu
kõrvale pannes tal juurtetu tusk

auast sõnadel sepistet mõõgal
on sees minu sisima sügavaim mõõt
ja nii rauda kibestud tulitav vahk

Lasta sirguda rauasõnade maal
sama kaua kui maahinges sürreldes
kõland mõõtmatuid igastuid on
rauast sõnade rüsajas kõma

Reedetud tõotuseid
ei vääri väestatud tera
ja maa mis meid sünnitand
ei kanna valet austusega

Kui sina tuled tule-elle
kui sina tuled tule-elle
tule meite kõrva-elle

Üles

Meri ja maa

Paisub purjedes
põhjamaa pakase ramm.
Raiub rajuvees
teed kangete kaimude summ.

Rassib aledel,
põldude rammu täis rüpp -
ootab kirivööd
öömetsade süledes hütt.

Päev viib merele
äkete lõhna ja muld’.
Öö, peal põldude,
veab tõrvase võrgu, täis tuld.

Tormide soolavas tuules sa aimad -
kaugete kallaste õhtune loit.
Julgete vendade meeled on varmad;
meid tervitab võõramaa päevade koit.

Heiijah! Mees künnab merda -
vammus, magusahajune leib.
Heijah! Veab viljapäid mõrda
särjesoomuste lõhnane neid.

Üles

Saaremaa vägimees

Saaremaal kaks kuulust venda,
kellest räägitakse mõnda -
noorem Leiger, vanem Tõllus,
kes ka vahest hullust möllas.

Leigrist vennal Hiiumaal
Tõll käis võõrsil igal aal.
Sammus läbi mereveesta -
Soela väin ei pea ju meesta.

Taskus õlut täis pool vaati,
lained käisid vasta kooti,
viiesüldne palk old kepiks
aga mitte käima-abiks.

Oli Tõll vast näljane -
pani liha tulele
ja kui leem ju vahtu lõi,
Tõllus Hiiust kapsid tõi.

Tõllu väga kartsivad
võerad maaletungijad -
põgenesid sedamaid
kui ta nime kuulda said.

Enne surma rääkind Tõllus,
Saare rahvast õpetanud -
matke mind mu rohuaeda.
kui teil sõda ehk muud vaeva,

hüüdke mind mu haua juures.
Siis ma tõusen kohe üles!
Tahan vaenlased kõik võita,
oma rammuga teid aita!

Üles

Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Nii on süda merehundil
kui on meri soolane
raudraske elu sunnil
mul veri soontes keeb

Hei-jah, kolm miili veel
hoia purje, raudne mees
Hei-jah, kolm miili veel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Nii Põhjamere pinnal
sa unud kõik mis sees
ja oma urmel rinnal
tead seda, mis veel ees

Hei-jah, kaks miili veel
kaugel kallas, raudne meel
Hei-jah, kaks miili veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Su silmis hägus haju
raudhingne meremees
ning tead, kui jõuad koju
on pikem tee veel ees

Hei-jah, üks miil veel
hoia purje, raudne meel
Hei-jah, üks miil veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Üles

See on see maa

Olen sündinud Raudna savisest silmast,
ja Võrtsjärve karedast liivast
on saanud mu silmad ja süda.

Mu kodu on hiiede ootavais öödes,
on neidude kirivais vöödes
Ja Võhandu ürgvanas üsas.

Olen Kuusalu kiviste aedade paas
ja Karula kohisev laas,
Valma vanade veeteede tarkus.

Mu süda on paatide tumedas tõrvas
ja põldude rõkkavas rügas,
olen kalmete kõmisev vaikus.

See on see maa
mis tarmu toob hinge,
see on see maa,
mu viljade ait.

See on see maa
kus selg seisab sirge,
mu kodu, mu süda, mu isade paik

Olen sündinud Raudna savisest silmast,
ja Võrtsjärve karedast liivast
on saanud mu silmad ja süda.

Mu kodu on hiiede ootavais öödes,
on neidude kirivais vöödes
Ja Võhandu ürgvanas üsas.

Olen Kuusalu kiviste aedade paas
ja Karula kohisev laas,
Valma vanade veeteede tarkus.

Mu süda on paatide tumedas tõrvas
ja põldude rõkkavas rügas,
olen kalmete kõmisev vaikus.

See on see maa
mis tarmu toob hinge,
see on see maa,
mu viljade ait.

See on see maa
kus selg seisab sirge,
mu kodu, mu süda, mu isade paik

Üles

Lahinguväljal näeme, raisk!

Tuleme kui tuultepojad,
võitleme kui verevennad,
raua rangust loitsvad tütred,
külmast kanged kivikalmed.

Täna lähme võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane,
rauda tules turjastama,
verele ikestama!

Soisest metsast on me maada
rauast sündind randmeida,
susist sündind meele’eida,
kivist sündind südameida.

Lähme täna võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane,
rauda tules turjastama,
verele ikestama!

Sääl loitma löönd me terasetuli,
sääl terast mis hangund me hinge,
sääl kokku saand kõik metsavihased,
need põhjatuulte pojad ja tütred!

Lähvad täna võitlemaie,
läbi hiite, läbi laante,
raudu tulle turjastama,
verele ikestama!

Üles