Toona
Siin on maa, kus on sündind rauda,
rabamaa, taatide maa,
kesk ikald põlda.
Laulmata siin lauluks mõnda,
hiielas möödunud aal
jäi värat valla.
Kui allikad siin rahvas vana,
silmapaar selge ja klaar
kui elu toona.
Nõudmata jäi küla mõrda,
verevõlg, vaarisatöö
jääb poegel kanda.
(Sõnad: Lauri)
Üles
Katk kutsariks
Regi täna me külla tõi koolnu,
ruun härmas korskas ta een.
Külm keha, manalan naaldnu.
Katk ise oll' ajajaks eel.
Me külades peeti veel pidu,
juba räästatest jooksis kui verd,
mattis tare udu,
laulu lõbusat laulis veel bard:
“Jäi vaiki su kalestund pale,
suul vaikuse külm surmaruun.
Kustus inimvare,
lõppis verevõlg koolnukuun.”
Ja neidude kiharaid valgeid
ehtis kevadelillede pärg.
Toas ehteks kased,
mõdu rüüpas põrandamuld.
Väits taga selja,
tõrju ta välja,
raiu ta valjad,
rapi taa kooljakatk tuhatnelja!
Väits taga selja, rüpes muld,
tõrju ta välja, sülga tuld,
raiu ta valjad, suudel sulg,
rapi taa kooljakatk tuhatnelja!
Väits taga selja, rüpes muld,
tõrju ta välja, sülga tuld,
raiu ta valjad, muld on muld,
rapi taa kooljakatk tuhatnelja!
Lävel astus siis kõhetu võõras,
suul mänglemas naeratus lai.
Küsimata, kui varas,
katk koolnu kesk põrandat lõi.
“Ära tule” oli hilja nüüd öelda,
surm sisse kui palutud sai,
hetk lastud mööda
ja pöörane pilgar vaibuda ei või.
(Sõnad: Lauri)
Üles
Ebavere
Väärikas hingepuu on vääritu käega
pilbasteks purustet ja jäänud vaid vare.
Hingetuks imetud on kõlvatu väega,
rüvetatud häbitult me maaema pale.
Kõnnumaal kõledal kui kaaren vaid kurdab,
tuulte eest varju ihu ei leia siit.
Leina eest lohtuma siia ei tulda,
miski ei meenuta me kunagist hiit.
Aplate sugu kui ahnusest lämbub,
itku ei kosta kui kääpasse vaob.
Uhkuses riisutu siis tühiseks kärbub,
uduna ja tolmuna see tuulde nüüd kaob.
Siunatud saanud see aplate sugu -
võõras neil sõna ja võõras neil lugu.
Verises kastes vindub muld.
Puhkeda saab jälle paik mis on püha,
täituda rahuga ja valguda väega.
Looduse laulus ning metsade mühas,
aastaid ja sadu küll võtab see aega.
(Sõnad: Raivo)
Üles
Kange kui raud
Aastaid ju ammu
maa nõuab sadu,
piinab põud rammu
meie maa valdus'.
Nõuab nüüd maa
vihma mis kastab,
vihur kuid valab
kasteks vaid ränka verd.
Mehed kui tammed,
tuules ei paindu,
seisvad kui vanne -
hoiab me hõimu.
Idaneb teras,
kasvab raud hinge,
sirgub kui laas
rahvas kange kui raud.
Rapi ja raada,
purusta ja murra,
lõika ja lõhu
kuniks on elu.
Raiu ja purusta,
raada ja rapi,
murra ja lõika
kuni veel jõuad.
Täna see maa
verega kastetud saab.
Hõõgub kättemaks,
süsi on õhutud leekideks lõkkele taas.
Taas see maa
verega kastetud saab.
Hõõgub kättemaks,
süsi siis leekideks saab.
Meil aeg on olla üks.
Elagu võit!
(Sõnad: Lauri)
Üles
Ballaad punastest paeltest
Öö peidab külma ja tumma vett,
lauka sees sügaval on silmade pett,
meelib ja kutsub kui hurmav neid
kõndima sammaldunud rabametsateid.
- “Kõnni mu järgi, mul valge on juus,
selge on silm ja pehme on puus.
Kodutalu-rada sulle võõraks nüüd jääb,
minu lausutud loitsud sul kaelas kui lõõg.”
- “Su juus lõhnab värskelt kui kastene hein,
su huulede puna on kui purpurne vein.
Kuid paelad, need on punased mu randmete peal,
su nõidus, va võhl, nii mul ligi eal ei saa!”
- “Vaata kui pehme on laukane pind,
emmata võiksid sääl öö läbi mind.
Kuid luba mind, ma aitan sul seljast nüüd rüü,
päästan sinu paelad ja võtan sinu vöö.”
- “Leek sinu peos on kui kiskja kulm,
su rindade kumerus kui kirikaia kalm.
Su loitsud, va kaldun, ei mana küll mind teelt,
sest laukasse kao, kuni aega on veel!”
Soosamblal külma ja tumma verd,
kontidelt liha kaabib soohaua nõid:
- “Su paeladest punastest ma palju ei pea,
ma viskan need lihtsalt, kus juhtub, sa tea.”
“Su paeladest punastest ma palju ei pea,
need viskan, kus juhtub, sa tea!”
(Sõnad: Lauri)
Üles
Talvehambad
Langeb hing, karjub maas
kui sõge peni,
rapib valimata taas.
Langenud, teid tean
nimepidi
ma igaüht ja pean
teid hinges kandma.
Mäletan igaüht teist
kui oma venda ma,
hangund rühkmeist
ma nean: “talvehambad!”
Palumata on võtnud talv
me vendi paremaid,
vaikib ulv
ja külm kätkib ohvrid.
Talv murrab hambad, laas,
mis on raiut,
tärkab taas -
nende metsade müha kaigub
üle maa.
Langenud, teid tean
nimepidi
ma igaüht ja jään
teid hinges kandma!
(Sõnad: Lauri)
Üles
Kurjajuur
Kes väänas värdja karja,
kurja koolja kiike,
meela mürgi marja,
võõra vimma hiite?
Vaimu vaeseks ängiks
silmasäde sundis.
Õela meele vängeks
lambanahkseks hundiks.
Tõetu tõena sirgub,
kuuljad kõrvu püüdvad:
“Ihu vermeiks vihu!”
Hullund massid hüüdvad:
“Põle-Liha!
Põle-Viha!
Põle tuhaks leegi meres,
lämbu keevas veres!”
“Metslane!
Kaetaja!
Mürgitaja!
Siunaja!
Hävitaja!
Kõige kurja juur!”
(Sõnad: Raivo)
Üles
Tõiv
Taas aeg on käes
meil sammuda teed,
murdmatus tões
on võitmatud väed.
Seisavad siin
meie õdede-vendade
read, kus on hiis -
taga vanade mändide.
Sirgselgne hõim
ei paluma tulnud,
me jõud ja me võim
ei andestust anunud
eal!
Sirgselgne hõim
ei anuma tulnud,
vaid andma, mis võin,
mis tõotuses lubanud.
Vanne meid seob,
on püha me tõotus -
kaitsta me maad,
kuni hoitud on vabadus
taas!
Taas aeg on käes
meil sammuda teed
murdmatus tões
on võitmatud väed!
Me meel ja vaim
on raudrelvis väed,
üks hing on meil,
kes vabadust näeb!
Kindel meel ja vaim
on raudrelvis väed,
üks hing on meil,
kes vabadust näeb!
Seisa kindlalt!
Me meel ja vaim
on raudrelvis väed,
üks hing on meil,
kes vabadust näeb,
seisa kindlalt me hõim!
(Sõnad: Lauri)
Üles
Metsaviha 4
Kisu rist maha kisu seinad maha
kisu ja rebi ja purusta
äesta põleta unusta
ära halasta
viska tõbine tulle viska tõbine tulle
viska vigane viimane põlema surema halama minema kaduma
oma enda valede sisse
kisu rist maha kisu seinad maha
kisu ja rebi ja purusta
äesta põleta unusta
ära sa ainult halasta ära sa ainult halasta
usu vaid enda maad usalda enda meelt
kirjuta rahva südamesse hõimu hinge hingamisse
hingamisse olemisse
laulma oma keelt laulma oma keelt.
(Sõnad: Markus)
Üles
Metsaviha 5
Kas sina tunned tormi jõudu -
marutormituule jõudu?
Kas sina tunned mere rammu -
meie meeste meelerammu?
Kas sina tunned tule jõudu -
ääsitule turmajõudu?
Kas sina tunned süte rammu -
sütevakavimma rammu?
See torm on põhja-poegadelta,
metsahõimu hingedesta.
See jõud on Saare seppadelta,
ääsihoidja alasilta.
See ramm on tammede tüvesta,
hiieallika harusta.
See ramm on rabalaugastesta,
metsahalli hammastesta.
(Sõnad: Markus/ Lauri)
Üles
Koduhiite kaitsel
See maa on Sinu ema,
ta mullas Sinu juur.
Siin astu vaikselt, austusega.
See õhk on Sinu isa,
hinge puhus sisse tuul.
Ja siiani on sõnad visalt
elus püsinud.
Su õde lättesilmas,
rahn vankumatu vend,
üks ja ainus laias ilmas.
Su hõimuks on see laas,
vaimu vägev varjend.
Kuid nüüd ja praegu saad
toeks tal seada end.
See on ürgne vägi,
Mis hoiab meid koos!
(Sõnad: Raivo)
Üles
Lemmingu unelaul
Kuula, mu Lemming-poega,
talapraon oli sul häll.
Kuula, on meelen aega,
varje palkepalge pääl.
Äio hinge sul viis
varjudevardjate öhe,
huulil varjudeviis
vööl varjumõõk vahe.
Varjulaua pääl sääl
on varjumõdu,
järvel varjudejää,
all varjunõgu.
Isalt pojale saab
puupalgist tahutud ase -
kätki, justnagu laev,
meheks tend sirguda laseb
Jääs' häilijal rüppe kord väsinud käed -
uut sõudijat ootab me kund.
See laev millel seilab mu lootmine hää
on häll, milles Lemming näeb und.
Kuula, mu Lemming-poega,
vaar on sinust enesest saand.
Palke rao, mu viimne laeva,
ootab mind varjuderand.
Käed rinnale, raud kurakätt,
kaldalt siis lükka mu laev,
et teisele kaldale jõuaks kord ätt,
rauast löö sädemes' tael.
Häilijal rüpes on väsinud käed -
sõdudijat ootab kund.
Laev millel seilab me lootmine hää
on häll milles Lemming näeb und.
(Sõnad: Lauri)
Üles
|
