Merepojad
Me oleme mehed mere pealta
tormituultest sündinud,
me oleme mehed mürgitükist,
rauakangista kasvanud!
Ehk isade äng ja emade vaev
on kandnud kaugel kodu kallastest,
me hinges võitluses on hiiekoda
ja kodu Taara tammede all!
Esiisade verd nägime lainetesse kadumas,
vaevadesse vajumas.
Jõudu rauges sügavale, merehauda sügavale,
veri meie soontesse merevõlga nõudma.
Ja kui vajubki kunagi me jalge all meri -
ta sängi heidab kord iga poeg,
me jõud, hing, kiviste randade veri
kord ärkab kõuena tema toel!
Üles
Meeste laul
muusika: Veljo Tormis; sõnad: folkloor / Paul-Eerik Rummo;
arranzeerinud Tauno Aints; by SP Muusikaprojekt
Meie oleme aga mehed kui metsapullid,
Aru Jaani hallid sõnnid,
läheme muudkui metsa möirates
ja tammikusse tallates.
Las tulevad aga tuhat Tuudi meest
ja sada Sauga valla meest,
küll meie neid siis puistame
ja margapuuga mõõdame!
Kütame küla külmad saunad,
teeme terveks haiged neiud,
laseme kuppu Kaiele,
mahakukkund Maiele.
Ei meie hooli uppumist
ega karda kaevu kukkumist,
jookseme otseti ojasse,
kaksiti karupesasse.
Üles
Saaremaa vägimees
Saaremaal kaks kuulust venda,
kellest räägitakse mõnda -
noorem Leiger, vanem Tõllus,
kes ka vahest hullust möllas.
Leigrist vennal Hiiumaal
Tõll käis võõrsil igal aal.
Sammus läbi mereveesta -
Soela väin ei pea ju meesta.
Taskus õlut täis pool vaati,
lained käisid vasta kooti,
viiesüldne palk old kepiks
aga mitte käima-abiks.
Oli Tõll vast näljane -
pani liha tulele
ja kui leem ju vahtu lõi,
Tõllus Hiiust kapsid tõi.
Tõllu väga kartsivad
võerad maaletungijad -
põgenesid sedamaid
kui ta nime kuulda said.
Enne surma rääkind Tõllus,
Saare rahvast õpetanud -
matke mind mu rohuaeda.
kui teil sõda ehk muud vaeva,
hüüdke mind mu haua juures.
Siis ma tõusen kohe üles!
Tahan vaenlased kõik võita,
oma rammuga teid aita!
Üles
Pikse litaania
muusika: Veljo Tormis; sõnad: folklore / Ain Kaalep; seade: Tauno Aints; published by FennicaGerman
Vooda’ Pikne vooda’
Härjä atami’ anniss
katõ sarvõga
nel’lä sõraga
künni peräst
külvi peräst
Kae’ Pikne
kuimuidu sinnu kaibass maa,
lahki kujunu’
kalõss tõmmanu’
taa maa kos kõik künd kal’g
taa maa kos kõik külv korõhtanu’
mii maa
Aa’ Pikne
üt’s väiku tsäkärki’ taiva
üt’s pilvepoigki’
meil olõss no’ loodust sõs
üles kaiõn
et vas’t nakass no’ nur’utama umõtõ
mii maa pääl
Vooda’ Pikne vooda’
Härjä atami’ anniss
kõrgõ sälägä
laja rinnaga
Olõ õi sa’ tõist säänest saanu’
Vooda’ Pikne vooda’
künni peräst
külvi peräst
Olõ õi sa’ Pikne
joht halv ollu’ varõmp
hää olõt õks ollu’
meile ja maalõ
olõ õi meil kahju
häräst sinulõ
kui’ sa’ õnnõ’ kaet ja’ kullõt
mii palvit
Vooda’ Pikne vooda
Härjä atami’ anniss
Vooda’ Pikne vooda
Tulõ’ joba kavvõlt tün’nen
tõrahtõn
üt’s kõrd
Tulõ’ joba kavvõlt tün’nen
Tõrahtõn
tõnõ kõrd
Tulõ’ tsilk tsilk
tsilk tsilk tsilk tsilk
Mürdsähtä’ sõs
õkva kõrva veeren
mürdsähtä’
niida et kõik hirmsalõ ehmätäse
mustast käest musta assa’
maaha satasõ
Ja puhas süä sehen naarass
ku’ vällän
suur vesi
kur’ahtass
taivast
äkki
ala
Vooda’ Pikne vooda’
Kas mii’ sõs pal’lu nõvvami’
väiku maa
väiku nurmõ
Sata’ Pikne sata’
Sata’ Pikne niida et külänt saass
meile ja maalõ
Vooda’ Pikne vooda’
Nurmõ ütlevä’ tennu’
ku’ mõõt täüs
Tõuka’ sõs muialõ musta’ pilve
suurõ soo pääle
korgõ konnu pääle
laja laanõ pääle
Soo mõõt on suurõmp
konnu mõõt on korgõmp
laanõ mõõt on lajemp
Simatsõ’ ilma’
mesitse’ hohu’
meile kündjile külvjile põimjile
Hää Pikne
pühä Pikne
hoia’ mii nurmõ
anna’ mii rüäle
hää’ olõ’ ala’
hää’ pää’ otsa
hää’ terä’ sisse
Vooda’ Pikne vooda
Härjä atami’ anniss
valgõ lauk otsa iin
suur must hand takan
Üles
Teomehe laul
muusika: Veljo Tormis; sõnad: folklore; seade: Tauno Aints; published by SP Muusikaprojekt
Muudel on sängid ja muudel mängid,
mul ei sängi, mul ei mängi,
mure minul on ja teomehe hool,
ei neist pääse kuskile poole.
Kui mina vaeseke väsind olen,
kus ma selle koorma panen?
Mure panen musta parre pääl’,
hoole heidan õrre pääle.
Hommikul, tilluke, jälle teole,
väeti, härra välja pääle, -
mure tuleb parrelt põue taas,
hool see jookseb õue kaasa.
Oi Jumal, oi Jumal, jumalukene,
viska alla vinnaköied,
et ma üles taeva teomeheks saaks
Maarja loole, Looja maale.
Üles
Hiiekoda
Piinapõlvest piinatuile
Orjapõlvest ohkajaile
Kurjapõlvest kurnatuile
Vaenupõlvest vaevatuile
Surma kooti kodudesse
Õnnelaste õuedelle
Taaralaste taludesse
Maaemä metsadesse
Ennem ehin esämaada
Vahin kui võera võllassa
Täidan kui tühja tengelpunga
Kannan kui kerko koormaida
Varem langen lahingussa
Veeretan kui võera veeringuida
Matan kui mured muldajehe
Unun kui mõisa mõnitused
Ma mäletan sõda mis röövis mu aated
Ma mäletan sõda mis tormina laastas mu maad
Ma mäletan hiit kus ohvrina lamas mu isa
Ma mäletan hiit kus voolas mu vendade veri
Vaenuviha veeretades
Tapamõõka taotelles
Salaviha sepistelles
Sõjaplaani sirgutelles
Tõusid tuhast Taara pojad
Vanemuise vahvad vennad
Uku uhked sõjahundid
Raevust rasked raualapsed
Uku hunte ohverdie
Taarapoegi tapetie
Raualapsi rapitie
Vaenu vastu võideldie
Kupja kantsid kukutie
Mõisamehi materdie
Parunide põletie
Timukaida tapetie
Ma mäletan sõda mis röövis mu aated
Ma mäletan sõda mis tormina laastas mu maad
Ma mäletan hiit kus ohvrina lamas mu isa
Ma mäletan hiit kus voolas mu vendade veri
Ma mäletan sõda mis röövis mu aated
Ma mäletan sõda mis tormina laastas mu maad
Ma mäletan aega mis röövis mu meele
Ma mäletan aega voolas kui vendade veri
Esipõlve ennustused
Kadund põlve kannatused
Vanaisa-vanaema
Mõisameeste mõnitused
Mu maa on minu hiie koda.
Üles
Hundiraev
Seal metsas, mitte lähedal -
seal kus hundid uluvad,
seal hundid minu hingega,
seal mina oma hingega!
Hundid need on minu vennad,
hundid need on minu õed -
nendelt pärit mulle äng,
nendelt pärit mulle raev!
Nendelt tulnud vereiha,
minus voolab nende viha!
Metsakurat sõi mu naise,
metsakurat sõi mu lapse!
Metsakuradiga silmitsi
olen olnud alati.
Temalt pärit mulle äng,
temalt pärit mulle raev.
Minus elab hundi raev!
Pimedaks nad tein'd mu päeva,
heledaks nad tein'd mu ööd.
Metsas susid kogunevad
ümber pakastunud täiskuu.
Tuuled näljaulged toovad,
vereiha musse koovad.
See on nendelt tulnud äng,
see on nendelt pärit raev!
Refr.
Üles
Pärismaalase lauluke
muusika: Veljo Tormis; sõnad: folklore; seade: Tauno Aints;
published by FennicaGerman
tabu-tabu, tabu-tabu-tabu, tabu
Üles
Kaitse, Jumal, sõja eest
(“Varjele, Jumala, soasta”) muuisika: Veljo Tormis; sõnad: from “Kanteletar”
Varjele, vakainen Luoja,
kaitse, kaunoinen Jumala
kavioista vainovarsain,
sorgista sotahevosten,
rauan valkian varasta,
terän tuiman tutkaimesta,
tykin suuren suun e’estä,
rautakirnujen kiasta,
suurilta sotakeoilta,
uron tappotantereilta,
varjele vahingon teiltä,
kaitse kaikista pahoista!
Varjele, vakainen Luoja,
kaitse, kaunoinen Jumala!
Üles
Oma laulu ei leia ma üles
(V.Ojakäär/ L.Tungal)
Üle vainude valendav aur,
vahulillede udune voodi.
Igaühel on südame laul,
igaühel on see isemoodi.
Lähen karjateed, karukell käes -
kutsun hiliseid laule ma koju,
ja nad tulevad männikumäelt,
kõige viimane udus veel ujub.
Minu laule vist teavad siin kõik
udus ripuvad kellukakannud,
kuna kõik nad siit karjamaalt sõid.
Nüüd üks vallatu plehku on pannud!
Üle vainude valendav aur,
mul on närbunud karukell süles.
Igaühel on siin oma laul
ja ma oma ei leiagi üles.
Üles
Lahinguväljal näeme, raisk!
Tuleme kui tuultepojad,
võitleme kui verevennad,
raua rangust loitsvad tütred,
külmast kanged kivikalmed.
Täna lähme võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane,
rauda tules turjastama,
verele ikestama!
Soisest metsast on me maada
rauast sündind randmeida,
susist sündind meele'eida,
kivist sündind südameida.
Täna lähme võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane,
rauda tules turjastama,
verele ikestama!
Lahinguväljal näeme,
RAISK!
Üles
Türgi sõja laul
Traas, traas, tri, kali!
Vatsat let lusilsja mina,
olin soldat rädavoi,
lasksin püssist välja tina
türgi silmi, oi, oi, oi!
Russki soldat ne baitsa
nikakova satana
kto tam hotset, tulgu dratsa
eta vsjo mne nihhuja
Kui ta minu püssirohtu
kaugelt saab nii nuusuta,
tak on prjamo paneb plehku
niikui jänes na lesu
Ükskord sain ma Osman Pasha
Kõrvust kinni nabida
Ütlesin, pastoi tõ nasa
Tahtsin kodu vedada
Kindral seda kõrvalt nägi,
andis mull tsetvertatsek
Ütles, molodets estonets
vot tebja sdes na tsaek
Plevna linnas tülli haksin
mina tuhat türgiga
kõigil karvad maha kaksin,
habemed ka juurtega
Teesjat türki maha lõin,
nastupleeni madinas,
tagda sam ja pihta sain
Plevna pitva kärinas.
Mind säält raanadega leiti,
gospidaalis arstiti.
Potom peela pilet anti,
domoi ära saadeti.
Sain sin salataja raha
rinda ühes ristiga.
Eto orosso, ne paha,
tõi mul sisse kopika.
Üles
Põhjatuulte pojad ja tütred
Üle maa, üle vee põhjatuul, karm ja tugev.
Läbib hinge kui ma ülluses tõstan oma käed.
Süda voolab võimukalt verd,
torm kutsub raevukalt merd.
Veene läbib võimas terasraev.
Seisan kodukünkal sääl,
kõrvus sugulaste hääl,
künka kõrval seismas nende põline säng.
Pojad tulid põhjatuultest,
tütred tulid põhjatuultest,
taeva poole karjub nende verine äng.
Meie mäletame vaid viha!
Meie mäletame vaid verd!
Refr:
Ja me ei tunne piina,
las voolata veri!
Me oleme põhjatuulte pojad ja tütred!
Poegade ilmed kui karmi hundi pilk.
Tütarde hingedes on roostetanud raev.
Tuul üle maa, üle vee,
metsade, laiade, taeva kurjakuulutav haavatud vaev.
Meie mäletame vaid viha!
Meie mäletame vaid verd!
Refr.
Meil on ees lahing, me ei anna alla!
Meil on kätes mõõgad, meie terasest raev!
Meie tulnud tuultest, meie iidne teras!
Meil oli lahing ja me ei andnud alla!
Poegade kätes on rauast tehtud mõõgad,
põhjatuulte all viimne hetk võib saabuda.
Põhjamaa tütred, kelle käed on näinud palju vaeva,
me langenutele mulla peale kraabivad.
Meie mäletame vaid viha!
Meie mäletame vaid verd!
Refr.
Üles
Metsaviha 2
Tuld ja tõrva metsaviha.
Verd ja viha metsapeni.
Udu ja vingu metsaviha.
Verd sa sülga iidne susi.
Tappa, tappa, susi on tulnud õueelle!
Susi sa soad mu viha välja!
Susi sul ussi süda sees!
Susi sa sülgad mulle verd!
Tappa, tappa, kuri on tulnud õueelle!
Susi on tulnud õueelle!
Tappa, tappa, kuri on tulnud õueelle!
Susi sa soad mu hinge välja!
Hunt on tulnud õueelle!
Üles
Raua needmine
muusika: Veljo Tormis; sõnad Kalevalast; seade: Tauno Aints;
published by FennicaGerman
Ohoi sinda, rauda raiska,
rauda raiska, rähkä kurja,
liha sööja, luu pureja,
vere süütuma valaja!
Kust said kurja, kange’eksi,
üleliia ülbe’eksi?
Hurjuh sinda, rauda raiska!
Tean ma sündi su sõgeda,
arvan algust su õela!
Käisid kolme ilmaneitsit,
taeva tütarta tulista,
lüpsid maale rindasida,
soo peale piimasida.
Üks see lüpsis musta piima,
sest sai rauda pehme’eda,
teine valgeta valasi,
sellest tehtud on teraksed,
kolmas see veripunasta,
sellest malmi ilma tulnud.
Tean ma sündi su sõgeda,
arvan algust su õela!
Ei sa siis veel suuri olnud,
ei veel suuri, ei veel uhke,
kui sa ääsilla ägasid,
vingusid vasara alla.
Toodi ussilta ilada,
musta maolta mürgikesta.
Ei see raud kuri olekski
ilma usside ilata.
Varja nüüd vägeva Looja,
kaitse kaunike Jumala,
et ei kaoks see mees koguni,
hoopistükkis ema lapsi.
Üles
Kust tunnen kodu
muusika: Veljo Tormis; sõnad: Jaan Kaplinski/ rahval.
vellekesed noorukesed
kus me lähme vastu ööda
vastu ööda vastu põhja
vast helgasta ehada
vastu koitu keerulista
meie kodu kauge’ella
viisi verstada vaheta
kuusi kuivada jõgeda
seitse sooda sitke’eda
kaheksa kalamerda
üheksa hüva ojada
kümme külma allikada
meie meel teeb teele minna
teele minna maale saada
osata oma koduje
märgata oma majaje
kust ma tunnen oma kodu
millest märkan oma maja
küla kümmene seasta
talu seitseme taganta
meil on kuu korstenalla
meil on agu akenassa
päeva lävepaku päällä
meil on kojas kullasseppa
tares taalrite taguja
saunas sangavitsutaja
kojast tõuseb kulda suitsu
tareharjast haljast suitsu
saunast sangavitsa suitsu
sest ma tunnen oma kodu
sellest märkan oma maja
küla kümmene seasta
talu seitseme taganta
Üles
Ussisõnad
Madu musta, maakarva,
touku toonekarvalista,
rohukarva, roostekarva,
kas ehk kasteheina karva,
veekarva, vasekarva,
maakirja, maranakirja,
saakirja, sarapuukirja,
tungerjas musta mullakirja!
Ussidest ma tegin aida,
madudest ma väänsin vitsad,
hännad ma panin äratsid pidi,
pead ma panü seheltsid pidi.
Kaudu siis käisid Ruhnu rusked,
Ruhnu rusked, Kihnu kiudud,
Vigala veripunased.
Vader oli ühe, vader oli tõise,
vader oli põllule varesele.
Küli oli ühe, küli oli tõise,
küli aia kännu pääle.
Tõrvatud mu käekesed,
tõrvatud mu jalakesed,
ise ma tõrvatürukene,
mäda rasva rakukene.
Põues mul tuli põleva,
südame all mul sütekotid,
lagipääl mul lõke laia.
Üles
|
