SISSEJUHATUS
Instr.
Üles
VERESULASED
Äikesepilvede all kõuemürina taustal
kostis võimas lahinguhääl.
Maapind verest imbund juba kaugel laukal -
need me esiisad veresulased.
Nad võitlesid me maa ja kodude eest,
et saaks puhtaks vale usu hing;
nii nad läksid kuis mitu tuhat meest,
ei surma kartnud nende hundirind!
Vikatitest tehtud mõõgad,
veel viimsest terasest sai taotud relv.
Nende hinged polnud loodud alla andma,
reeturlikkus sai julmalt tasutud.
Nemad ka manasid tuld ja tõrva taevast alla,
võõra usk selle kõrval kasutu.
Nii nad võitlesid; hambad ristis, mõõgad käes,
ei langenud põlvili vaenlase ees,
raiusid kuis näljas hundikari,
sest ühes hundis elab üheksa meest.
Tulnud võõrad, lihtsalt et haridust meil anda,
kuid valede jumalate ees me omas veres põlvili
pidime orjaiket kandma.
Ei reeda me maad, ei vanemaid,
ei põlist usku, ei paganaid,
vaid hoiame iidseid hiite aegu,
ohvrikive ja kiviaedu.
Las elavad hiied, las elavad kivid,
las nad elada äikeses,
hoiame hunte, hoiame metsi -
nad osa meie veresulastest!
Tulge nüüd võitlema, me vili põleb!
Mõõgad käes, terasest, nõrgumas verest.
Terasest hinged, terasest mehed,
julgete huntide väed.
Hinges musta ja palju tööd,
rakused jalad ja rakused käed.
Üles
HUNDIRAEV
Seal metsas, mitte lähedal -
seal kus hundid uluvad,
seal hundid minu hingega,
seal mina oma hingega!
Hundid need on minu vennad,
hundid need on minu õed -
nendelt pärit mulle äng,
nendelt pärit mulle raev!
Nendelt tulnud vereiha,
minus voolab nende viha!
Metsakurat sõi mu naise,
metsakurat sõi mu lapse!
Metsakuradiga silmitsi
olen olnud alati.
Temalt pärit mulle äng,
temalt pärit mulle raev.
Minus elab hundi raev!
Pimedaks nad tein'd mu päeva,
heledaks nad tein'd mu ööd.
Metsas susid kogunevad
ümber pakastunud täiskuu.
Tuuled näljaulged toovad,
vereiha musse koovad.
See on nendelt tulnud äng,
see on nendelt pärit raev!
Üles
TERASETULI
Ses mõõgas on mu isa äng,
raevus ta tagus seda mõõka,
ta pani üheksa hunti valvama seda,
et hoiaksin seda töö ja jõuga.
Kaitseksin kodu ja vanemaid,
põlispõlde, järeltulijaid,
et ei langeks vaenlase ees põlvili,
ja et ma tunneks, terases mu tuli!
Refr:
See on minu terase tuli, minu lõputu raev
ja minu terase tuli!
See on minu terase tuli, minu lõputu raev
ja minu vägevad hundid!
Selles mõõgas on mu isa hing,
ema iseloom nii kuri,
seda valvasid üheksa hunti;
temas lõõmab minu terase tuli!
Sügisel kord tuleb aeg,
kus taevas paistab verekarva,
tuuled on toonud äikesepilved.
Tormiga mul tuleb minna sõtta.
Mind ei kohuta torm, mind ei puhu tuuled,
mu hing pole õitsev kevad;
mul on hambad ristis, mul on verised huuled,
mul on mõõk, mis lõikab terast!
Refr.
Mu isa tagus terast kolm ööpäeva,
teised naersid tema annet,
kuid pärast olin ainus kes seisis oma mõõgal
ja olin pidanud oma vannet.
Refr.
Üles
MÕÕK
Jälle kodust eemal, kuulan tuulte uluvat häält.
Isa tagus mulle mõõga, mis teistest tugevam mu käes.
Ma tõusen ja võtan oma mõõga, ma tõusen ja ei anna alla!
Mu ees raugeb ka kõige külmem põhjatuul.
Hällist hauani see mõõk mind viib;
ohvrikivide veres karastatud ta.
Omal maal see mõõk mu vööl;
pimestavalt ere läige on tal.
Kui ma tõusen ja võtan mõõga,
siis raugeb mu ees kõik maas!
Mu jumalad äikesest
mu peale vaatavad.
Üles
TERAST MIS HANGUND ME HINGE
Hangusid me silmadesse,
hangusid me südamesse,
hangusid me hingedesse!
Ajasid meid roika otsa,
rebisid me liha lahti,
me veri tardus sinu peal!
Kurja hundi kuulutaja,
sõjasõna paisutaja,
haavatud ülluse võimustaja!
Kiskusid me rinna lahti,
tõrvakarva südame,
hangusid meil sisse seal!
Tõid meile viha!
Tõid meile verd!
Tõid meile vale tule,
ängistatud pimeduse,
vale nime, võõra vere!
Suurte tuule keerises
kajavad me teraskarjed
läbi ülluse ja piinade.
Ei sind loonud võluvägi,
ei sind loonud jumalad -
sind lõi lihtne sepamees.
Voolasime verest tühjaks,
kangesime lagendikel
sinu löödud haavadest.
Refr:
Terast mis hangund me hinge!
Päästsid meie viha lahti,
lõppematu vihkamise,
hangusid me lihasse!
Raev mis kostub siiani,
tardumatu meie veri,
hangusid me kätesse!
Aga ükskord algab aega,
kus kõik pirrud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama!
Küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma!
Refr.
Üles
METSAVIHA 1
Üksi jäätud siia olen,
siin leinas saarepuude all ma.
Tume tusk minu hinges
on loonud mind mu metsaisandaks.
Mina olen metsahall,
vaarikaisand, metsaviha!
Ja kui see ongi kurbus mu hinges,
siis on see raev, mis ei muutu iial pisaraiks!
Üles
METSAVIHA 2
Tuld ja tõrva metsaviha.
Verd ja viha metsapeni.
Udu ja vingu metsaviha.
Verd sa sülga iidne susi.
Tappa, tappa, susi on tulnud õueelle!
Susi sa soad mu viha välja!
Susi sul ussi süda sees!
Susi sa sülgad mulle verd!
Tappa, tappa, kuri on tulnud õueelle!
Susi on tulnud õueelle!
Tappa, tappa, kuri on tulnud õueelle!
Susi sa soad mu hinge välja!
Hunt on tulnud õueelle!
Üles
PÕHJATUULTE POJAD JA TÜTRED
Üle maa, üle vee põhjatuul, karm ja tugev.
Läbib hinge kui ma ülluses tõstan oma käed.
Süda voolab võimukalt verd,
torm kutsub raevukalt merd.
Veene läbib võimas terasraev.
Seisan kodukünkal sääl,
kõrvus sugulaste hääl,
künka kõrval seismas nende põline säng.
Pojad tulid põhjatuultest,
tütred tulid põhjatuultest,
taeva poole karjub nende verine äng.
Meie mäletame vaid viha!
Meie mäletame vaid verd!
Refr:
Ja me ei tunne piina,
las voolata veri!
Me oleme põhjatuulte pojad ja tütred!
Poegade ilmed kui karmi hundi pilk.
Tütarde hingedes on roostetanud raev.
Tuul üle maa, üle vee,
metsade, laiade, taeva kurjakuulutav haavatud vaev.
Meie mäletame vaid viha!
Meie mäletame vaid verd!
Refr.
Meil on ees lahing, me ei anna alla!
Meil on kätes mõõgad, meie terasest raev!
Meie tulnud tuultest, meie iidne teras!
Meil oli lahing ja me ei andnud alla!
Poegade kätes on rauast tehtud mõõgad,
põhjatuulte all viimne hetk võib saabuda.
Põhjamaa tütred, kelle käed on näinud palju vaeva,
me langenutele mulla peale kraabivad.
Meie mäletame vaid viha!
Meie mäletame vaid verd!
Refr.
Üles
OMA LAULU EI LEIA MA ÜLES
(V.Ojakäär/ L.Tungal)
Üle vainude valendav aur,
vahulillede udune voodi.
Igaühel on südame laul,
igaühel on see isemoodi.
Lähen karjateed, karukell käes -
kutsun hiliseid laule ma koju,
ja nad tulevad männikumäelt,
kõige viimane udus veel ujub.
Minu laule vist teavad siin kõik
udus ripuvad kellukakannud,
kuna kõik nad siit karjamaalt sõid.
Nüüd üks vallatu plehku on pannud!
Üle vainude valendav aur,
mul on närbunud karukell süles.
Igaühel on siin oma laul
ja ma oma ei leiagi üles.
Üles
|
