Sõjasüda
Ei mind arvatud meheksi
kui ma sündisin sõgeda
kui ma kasvin kallis venda
illu isale hirmuksi
Pandi mind põldu kündemaie
adramaada ajamaie
ära kündsin hallid härjad
katkestasin küüdud härjad
adrad otsiti ojasse
valjad vagude vahele
veli vandus hundiluuksi
sõsar soesugulaseks
Ma pole sündind kündijaksi
kündijaksi külvajaksi
ma olen sündind sõjateele
venda vaenu veere pääle
sündisin piiki peossa
väitsa varvaste vahele
nuga nurgiti suussa
tapper teise õla päälle
Olen sõjasüda
terasharma hinge
sirgeselga soosoerd
Olen sõjasüda
terasharma hinge
susisilma-hundihända
Maamiile mõõdab minu mõõk
veevalda vaenab
Ahke on kange mehe meel
tuline turba
Sõnad: Lauri
Üles
Küü
Raba tumma turba
tarmu tundja
vadrakate vilu
vaikiv varju
Punaharja pärga
sinisoosiugu
tuletaiu tooja
loolindu
Küükivi kulda
arbuja adu
hõbehelme hoidja
silmasäädja
Küdikivi kandja
siusilma
laanelehe lapsi
madumeeli
Vii vette verda
kanna kalda kahja
soosilma jätku
rabavette rammu
Ale, aima aega
kodu, kuula kaimu
nurme, nõua niitu
Sookirja sinine
maakirja punane
kuukirja kullane
Küü
Sõnad: Lauri
Üles
Muhu õud
Kui häda sunnib mõisameest
end liiga kauaks välja
siis tõmbab vaene moonamees
ka tupest mõõga halja: "Kes kurat joob kui meil on põud
ja vilja vallas vähe!"
ja valab vaene moonamees
tal lasipuuga pähe
On saare mees kui kange kõu
ja väljas maru rahe
ja saja saksa mehe jõud
Saab kokku Muhu mehe
Kui tahab tõmbab sarviku
ka oma meeste mesti
ja tuustib sadat saksa meest
kui vanast lumme...
Kui saksa mehe ametis
võib näha selget ohtu
Lööb Muhu mehe habe siis
vaid õllekapast vahtu
kas kilter kubjas aidamees
või pagan teab mis papp
tal lagipähe prantsatab
üks muhe muhu kapp
On saare mees kui kange kõu
ja väljas maru rahe
ja saja saksa mehe jõud
saab kokku muhu mehe
ja keegi kurat mind ei saa-
kas veri ninast välja!
ja tõmbab vaene moonamees
nüüd tupest mõõga halja!
Kui on loojund päe
õllekapp meil kura käe
kirves vahel vöö
muudkui kahma ta ja löö
Sõnad: Lauri
Üles
Kivine maa
Higist, verest, trotsist, valust
seisab tuultevallas talu.
Hambad ristis, huultes praod,
peremees põllule kraabib vaod.
Rassib kange mees,
siht vankumatu ees.
Jäsemeis tuksleb ramm
kuid kivide all maa kividest on.
Kivine maa - külm kange pind.
kivine maa - sees jäine hing.
Kivine maa - türm seinteta.
Ränkraske taak on kivine maa.
Kivine maa - kui neetud paik.
Kivine maa - surmsüngelt vait.
Kivine maa - töö otsata.
Kivide all on kividest maa.
Raskel sammul järgneb samm,
tühm on pilk kuid toores ramm.
Rakkus käsi, rakkus jalg,
tolmust halliks tuhmunud palg.
Rassib kange mees,
siht vankumatu ees.
Jäsemeist lahkub ramm
sest kivide all maa kividest on.
Sõnad: Kuriraivo
Üles
Rabakannel
Kastemärg pärlikee habiseb tuules
uduse kardina hajutab eest.
Eksinuid otsimas hüüdeid taas kuuleb,
leidmata jäävad nad tumedast veest.
Kes kuulatab teraselt, leida võib vaikusest
kandle, mil keelte peal heliseb lein.
Õud, mis talletund hälbinu hüüetest,
järgimast hoiatab petlike teid.
Hõbeniites härmakannel
talvetuisus
mängib vaid leina.
Sõnad: Kuriraivo
Üles
Kahjakaldad
Lahvab verd - Kasvuks ja kanguseks,
Lahvab verd - Murrab nõrkasid nälg
Lahvab verd - Rammuks ja rikkuseks,
Võta vastu tsirk närunenärb
Lahvab verd - Kasvuks ja kanguseks,
Lahvab verd - Murrab tugevaid nälg
Lahvab verd - Rammuks ja rikkuseks,
Võta vastu me tugevaim härg
Lahvab verd - sõgehull silmitu soerd
Lahvab verd - Murrab viimasied nälg
Lahvab verd - võhl kui verine koer,
rüpp rinnatse vereveest märg
Lükka laande
tormivoog
maru, raju, äiksehood
äng kui hinge kinni poob
julmus kurjust juurde loob
Sõnad: Kuriraivo
Üles
Tormilind
Mees vahumiili murrab
kui hingab auru laht
ja alepõllun rügab
meel, mõtten areaht.
Rand roovalli vaob,
öö saadab lahkuja.
Veel kaldapiiri seob
urm tagaootaja.
Meest kannab laine turi
kui künnab merda kiil
ja sütesooja tuli
taad kodukaile viib.
On kodupärn mu puri,
mast männisalun öö
ja karjakella kumin
koin unelaulu lööb.
On suitsutaren mu süda,
kui reelingun raske on riim
ja kodumetsa müha
on purjepidaja triiv.
Mees vahumiili murrab
kui hingab auru laht
ja alepõllun rügab
meel, mõtten areaht.
Ulgu kui hüüab maru,
ahtrin raiub raheraju,
merekaru purjen puhub koduranna tuul.
Matab kui laeva udu,
vihma vingub iiliulgu,
tormilinnu laudaden on kodulaulud suun.
Sõnad: Lauri
Üles
Ulg
Võtke kuulda mu kallimad kaimud
mul muistsed on pajata lood
võite saada sest ammusest aimu
kui veereni valatud toop
ja enne kui kallate mõdu
ja kibu on puudutand pard
ma kangemaist laulan teil lugu
viisi vägevaist vedada mald
täna katkusid kannelde keeli
vaen, viha ja veri ja surm
ja Ugandi uhkete meeli
kroonis purustet piikide turm
kabjaplaginaist värises Võnnu
ja raiutud raudmeeste väed
vestsid vahedad väitsad kui lõmmu
verest verevaks värvitud käed
alla vandus siis vastane vapper
kahja kallist kui kandis me murd
kaitsemärgi kui lõikas mu tapper
kuni miilavast lihast saab muld
mööda metsade raiutud radu
ja vendade, vainude peal
sööb sügise unede udu
vaid vaprate varesid seal
päeva minnes loojanguni
seab me sammu,
rauarammu
õru õnne õige kuni
kalmust kasvab koit
päeva pikka pidada vasta
viib meid kaudu
vaenuraudu
türnaveega vainu kasta
toonist tõuseb võit
usvaulgu hüüab hüdsehall
tulekibe kumab tuha all
kasteheina kulda kaob kuu
päeva pikka hoida vasta tuult
Sõnad: Lauri
Üles
Eha
Valju on vaenu mis vasta on panda
valju on vellede vaonu' varju
valju on meeli mis soeb meeste päida
eha on helmine haabhalli kirja
hämaravarjude verevakirja
kollaste koivude kuuside koha
Sõnad: Lauri
Üles
|
