Kuidas alastikultuur Tallinnasse jõudis
14.08.10220

Elanud kord kaugel Inglisemaal kaks kaunist venda – Rainer ja Ants. Velled olnud maiad naistemehed ja vaprad oravakütid ning oma lihaselisi rinnapartiisid võidsid nad igal pärastlõunal öökullirasvaga. Rasva lõhn meelitanud ligi palju käima peale kippuvaid naisterahvaid ja kärbseid. Küll siis olnud palju kilkeid ja suminat kosta. Pärast pikka liiderliku elu elamist aga lõppenud äkitse käimahuvilised naisolevused saja aakri raadiuses otsa ja keigaritel olnud kohe ka nutuvõrud suude ja kaelade ümber kasvanud. Ei olnud kasu ei rasvastest rindadest ega mehemahlast aetud juuksegeeli kasutamisest, peale kärbeste ei paistnud meeste vastu enam keegi huvi tundvat. Pärast kolme päeva tungide käes piinlemist löönud vennad käega. Pärast seda läinud paadiga merele mõnd head naistelantimise kohta otsima. Seilanud läbi mitme üüratu lahe ja setme tohutu väina kuni lõpuks maabunud linnas nimega Reval. Sealt leitudki üks kena sinisilmne näitsik, kes tundunud tiivaripsutamisest huvitet olevat. Tütarlapsele aga ei meeldinud vennaste koledad inglisekeelsed nimed ja seepärast ikkagi pipardanud. Ei jäändki aadliveristel noormeestel muud üle, kui lihahimule ohverdudes oma nimed ära eestistada. Nii saanudki Rainer omale kena eestikeelse nime Vihmuti ja Ants nime Sipelgad. Ja Vihmuti skoorinudki mehemoodi. Kohe nii mehe moodi, et Sipelgad’le ei jätkunud ikkagi kepiraasugi. Olnud Sipelgad jaoks ikaldus. Seepeale olla ilmajäänu väga solvunud ja kolinud ühes oma tursunud soojätkamisaparatuuriga Wiesenbergi paganmetalli harrastama. Olevat inglisekeelse nime kah tagasi võtnud, sest eestikeelsega ei saanud isegi kitsede ja hulkuvate koerte käest kätte. Passilaua töötaja aga olnud sel päeval raskes pohmeluses ning teinud kirjavea. Nii jäänudki mehepoja nimeks hoopis Ank. Vihmuti aga jäänud Revalisse ühele ilueedide ansamblile oma ihu müüma ning alastikultuuri propageerima.