Elanud kord kolm kanget venda...
15.11.10219

Elanud kord kolm kanget venda, Jörmo, Kurjo ja Jõhkardo.
Kõige kangem neist olnud Jörmo. Temale polnud leida vastast ei viisuheites ega sõlesurumises. Läinud tüüp pikapeale uhkeks ja hakanud viiskusid üle metsatuka naaberküla talude korstendesse loopima. Kui korstnad viiskusid täis saanud, hakanud ahjud suitsu sisse ajama ja see ei olnud üldse lahe, sest silmad hakanud elanikel kipitama ja juustele tulnud suitsuhais külge. Ja igal pool olnud ka võigas viisulehk hõljumas. Kuid ükski külamees ei julgenud Jörmot nuhtlema minna sest legendid tema vägevuse kohta olid kõik hirmule ajanud.
Pikapeale harjutudki suitsu ja viisulehaga ära ning toimetati oma toimetamisi edasi. Jörmole see ei meeldinud. Otsustanud siis viisupildur ise naaberkülla kohale ilmuda et sealsele elanikkonnale tuupi anda.
Kui märgati kanget kiusajat külale lähenemas, pageti kabuhirmus metsa peitu, vaid ullike moosekant ei taibanud plehku panna, sest olnud parasjagu usinaste ametis flöödipoleerimisega ning ei pannud ümbritsevat tähele.
Alles siis avastanud end jamas olevat kui Jörmo lähenevad sammud pannud maakamara nii hirmsaste värisema, et flöödinatuke libisenud poleerija pihu vahelt. Ei jäänudki moosekandil muud üle kui sirge seljaga vaenlasele vastu astuda. Virutanud siis ullike sissetungijale lõuaga vastu rusikat, tabanud osavasti kubemega tülinorija kanda ning lõpetuseks lajatanud veel ka kõrvaga niigi juba abitus seisus Jörmole vastu küünarnukki. Pärast sellist rabelemist heitnud moosekant maha puhkama ja sissetungija põgenenud metsa teisi külaelanike taga otsima. Eksinud aga metsas ära ja lõpuks uppunud laukasse.
Selleks ajaks kui külarahvas laanest välja julgenud tulla, olnud pillimees juba puhanud ning vahva torupillisoologi välja mõelnud. Rahvas kuulutanud ta oma kuningaks ja pidi veel palju päevi torupillijörinat kannatama. Lõpuks aga ikkagi kannatus katkes ja pillipuhuja parseldatud mingile Tallinna ansamblile kolme kuldna eest maha. Ja kõik olnud õnnelikud.