Avaleht Päevaraamat Möuramised Metsatöll Laulusõnad Pildid Video Sõbrad Külalisteraamat Toetajad Kontakt
Kepilugu
15.11.10219

Suvi olnud palav. Päike paistnud nii heledasti, et isegi kajakad ja karud olnud pruuniks päevitunud.
Pärast tulnud pakane ja talv. Ja need, kes suvel polnud piisavalt turvast kuivatanud, pidid külmas lõdisema ja hiljem hinge heitma.
Rabapagan soojapuuduse all ei kannatanud. Sügisel söödud rammus toit olnud ihu pehmeks ja kohevaks muutnud. Ja kuivatatud turvastki leidunud pliidi kõrval kamalute kaupa.
Ühel kargel talvehommikul istunud ta nigu tavaliselt, pähkleid krõbistades kuuma pliidi ees ja ümisenud viisijuppe viimase Bathory plaadi pealt (noh, see jäähoki lugu, lennukilugu ümisenud ta teadupärast peale lõunat), kui Vanakuri isiklikult ta uksele kloppinud ja palunud heleda häälega, et võetaks teda kasvõi paariks päevaks pliidi äärde sõrgasid soojendama. Vastutasuks lubanud näpu võtta. Rabapagan aga krõbistanud parasjagu ühte ilgelt suurt ja krõbisevat pähklit ja ta lihtsalt ei kuulnud vanatühja halinat. Ta mõtelnud parasjagu selle peale, et õhtal võiks minna metsa talveunes karuemandale mesijuttu puhuma.
Kusjuures, sel ajal olnud karud palju seksikamad kui tänapäeval. Noh, sellised päevitunud ja vormikad. Isegi tantsida ja trummi taguda olevat nad osanud.
Kui see ilgelt suur pähkel krõbistatud saanud, kuulnud küll peremees miskit kahtlast sirinat ukse tagant, aga see ei kottinud teda mitte üks teps. Ja õhtul hakanudki tüüp metsa poole samme seadma. Kuid kaugele ta ei jõudnud. Nimelt olnud keegi õel hing ta trepile pissinud ning kuri piss olnud külma käes jääks muutunud...
 
Raivo teinud parasjagu jälle keppi, kui Vanakuri tema uksele prõmminud ning sooja nõudnud. Paraku olnud peremees nii suures kepitegemise tuhinas, et ei kuulnud vanatühja heledat appihüüdu. Teinud küll vahepeal väikese pausi, et higi otsaeest pühkida ja kuulnud sel ajal miskit kahtlast sirinat ukse tagant, aga ei saanud vaatama minna, sest kepitegu ei tohi pikalt katki jätta. Vana Kagu-Läti rahvatarkuski ütleb: “Daugava-daugava!” ehk siis otsetõlkes: “Kes kepitegemise pikalt katki jätab, sellel kasvab pärast kolmanda poja sündi jalg hauast välja ja öökullid nokivad kõik kuus varbaküünt koledaks ja praguliseks.”
Kui keegi ise ei viitsinud keppi teha, siis ikka pöördutud Raivo poole ja too pusinud paari õlle eest asja valmis. Seekord olnud abivajajaks Rabapagan, kes eelmisel õhtul oma koduukse ees libastunud ja jala nii koledasti välja väänanud, et kile paganakisa ajanud isegi karud ja kajakad talveunest üles. Küll siis olnud palju sagimist: Rabapagan muudkui kriisanud, karud kepselnud trummi tagudes ümber õlleputka ja kajakad kiskunud kultuurimaja seinalt plakateid maha. Külarahvas ei saanud sellise mürgli saatel magada ja tuligi Manatark appi kutsuda. Too tulnudki. Ja jäänud kuulatama. Ning selle asemel et õnnis öörahu tekitada, pistnud ta hoopiski rabapaganale pihku elektrikitarre ja öelnud: “Mängi kitra kah taustaks, hundikutsikas, asjal on jumet.”
Sel ööl ei saanudki külarahvas sõba silmale.
Hommikul siiski väsinud lärmajad ära. Karud läinud metsa talveund magama ja Rabapagan longanud Raivo juurde keppi nuiama. Kajakad aga lennanud hoopiski prügimäele, sest neil enam talveuni peale ei tikkunud ja kusagilt oli ju vaja kommipabereid ja muud eluks tarvilikku hankida.
 
Kepp saanud valmis järgmisel päeval. Ja kepp olnud vinge. Õunapuu juurikast tehtud, alt peenem, ülevalt jämedam ning käepideme juurest veel eriti iivõl. Raivo käinud veel korra oma kätetööst lapiga üle ning seadnud sammud Rabapagana poole, et tollele käimaabi kätte toimetada. Peas juba sumisenud mõtted sellest, kuidas Rabapagan uue kepi najale toetudes poodi komberdab ja sealt talle mõned maitsvad õlled toob.
Välisust avades märganud kepimeister ukse ees kollast jäätunud laiku. Keegi kurat oli oma püksivee sinna maha lasknud! No see teinud Raivo kurjaks!