Avaleht Päevaraamat Möuramised Metsatöll Laulusõnad Pildid Video Sõbrad Külalisteraamat Toetajad Kontakt
Legend imeflöödist
15.11.10219

Ammu-ammu, siis kui taevas veel roheline ja kanep ikke kange kraam olnud, elanud Keila lähedal metsas  noormees, kel polnud naiste seas õnne. Vahel simmanitel sai ikka tüdrukutega tantsugi löödud, aga lakka ei tahetud temaga ronida. Öeldud, et ei viitsi.
Ükskord oli küll unes näinud, et keski kena näitsik ta nahkflööti häälestas, kuid enne kui fa-diees paika saadud, ärganud noorsand üles. Vaadanud veel toas ringi, aga neiut polnud kusagil. Vaid natuke tuhka olnud kes teab kust pudenenud tugitooli parempoolse tagumise jala kõrvale. Ja veidi kirbet väävli lõhna olnud õhus tunda. Ja külakoerad kisanud kiledalt: “Kiuu kiuu, haara kämblaga, kiuu kiuu...”
Muidu olnud täitsa tavaline öö.
Mida aasta edasi, seda suuremaks lihahimu kasvas. Ei saanud enam korralikult kõndidagi, nii kui ihuliige vastu riiet hõõrus, kohe pükstel märg laik küljes. Külarahvas hakanudki teda kutsuma naljaka kõnnaku pärast Tiira-Taaraks.
Lõpuks otsustanud kiimakott pöörduda oma murega Manatarga poole. Ehk suudab tark talle mõne naise välja manada.
Ja seadnudki sammud siis manaja poole.
Kolm hernest võtnud kingituseks kaasa. Neli tükki jäänud veel järgigi. Olnud hea hernesaak.
Manatark olnud kena mees. Selline väike ja juustega. Ja nahast püksid jalas. Kuulanud noore mehe mure ära, vangutas ta pead ja hakkas manama. Kaks ööd ja kaks päeva pobisenud igasugu loitsusi ja põristanud err-tähte. Igal hommikul nõudnud tark ühe herne ja kaks pikka pai. Kuna kuri koer oli Tiira-Taaralt naabri maja ees ühe herne ära võtnud, siis kolmanda päeva hommikul polnud peale pika pai nõiale midagi anda. See muidugi Manatargale ei meeldinud. Lõpetanud loitsimise ära. Aga ega nii lühikese ajaga naist ikka välja ei mana. Naise tegemine võtab tavaliselt tosin päeva, kui suuremat tarvis, siis isegi kauem. Selle lühikese ajaga oli ta valmis saanud ainult flöödi.
No muidugi mitte tavalise, ikke võluflöödi.
A mis Tiira-Taaral võluflöödist kasu, tal ju naist tarvis.
Läinud Manatargal süda haledaks ja nõidunud veel veidike. Andnud siis flöödi noorhärrale ja õpetanud: et seda imevigurit naise saamisel kasutada saaks, tuleb teda eelnevalt kanda 666 päeva tuharate vahel, siis peab minema päikesevarjutuse ajal metsa ja sügama sellega pissivat hunti kõrva tagant ning lõpuks tuleb täiskuuööl mõne neiu akna all kaks vabalt valitud Metallica ballaadi mängida.
Noormees pistnudki kohe flöödi rõõmsalt kannikate vahele. Hüvastijätuks laksas märja musi targa higise kõhu peale ja läinud ta oligi.
Ja siis pidi ootama hakkama. Ühedki teised 666 päeva polnud talle nii pikana tundunud kui need 666 päeva nüüd. Kuid eks ajaratas pöörleb ikkagi vaid ühes suunas ning pärast pikka kannatamist jõudis siiski kätte koidik, mil võis käe püksi pista ning ihusooja imeflöödi pihku haarata. Südamevärinal tõstnud noormees flöödi taeva poole ja hüüdnud: “Sära mu kaunitar, lumma ja valluta, aita mind hädas, kõik emased alluta!”
Kuid imeriist ei säranud ega lummanud.
See tegi tiirase nooruki murelikuks. Juba püksi pistes oli flööt läikinud kui põrguline ja selle pika aja jooksul oleks pidanud kannikaõli ta veel kiirgavamaks muutma. Aga nüüd tundus pill kuidagi matt ja tume.
Ahastades tõstnud noorsand pilgu taeva poole ja lai irve valgunud üle ta süütu näo. Olnud nimelt päikesevarjutus ning seepärast ei peegeldunud ükski päikesekiir võluflöödilt.
Kiirelt kalpsanud Tiira-Taara metsa ja süganud pissivat hunti kõrva tagant. Tagasi külla jõudes olnudki juba täiskuuöö. Istunud esimese ettejuhtuva maja akna alla, hakkas ta Metallica ballaade flöödi seest välja puhuma. Nii kui teine lugu lõppenud, avanenud aken ja nooruke kampsuniga naisterahvas kilganud: “Oh, moosekant, ilus mees, tule mu juurde, käega löön lahti ja suudlen sind suule!”
Õnnetuseks kuulnud ka neiu rootslasest võõrasisa flöödimängu ning temagi oli pea aknale pistnud. Nähes täiskuuööl hoovis istuvat ning peretütart võrgutavat karva kasvanud inimeselooma, pole midagi imestada, et mees flöödipuhujat libahundiks pidas. Tulistanud siis pereisa flöödipuhujat hõbekuuliga silmaauku, ise veel hüüdnud: “Varulven! Varulven! Svenska! Svenska!”
Ja kiimakott põgenenud kui keravälk.
 
Sellest ajast saadik pole Tiira-Taarat enam päevavalgel nähtud. Vaid siis kui taevas sinab täiskuu, ilmub metsast välja hall vari. Hõbedane pilk silmis, võrgutab ta akende all noori neidusid...